Väljendunud soolatüügas allub raskesti ravile

Erika Gering
jalaraviõde
Jalaravi Kliinik

Tüükad on inimkonnaga kaasas käinud aegade algusest, tekitanud frustratsiooni ning ebamugavust inimeste ja arstide hulgas juba vanas Kreekas ja Roomas. Condyloma acuminatum ehk kondüloom oli tuntud naha infektsioosne haigus juba kaks tuhat aastat tagasi, mil seda kirjeldas Hippokrates (460–370 eKr). Tänapäeval kasutusel olev sõna verruca võeti kasutusele alles 17. sajandil.

Harilik tüügas ehk soolatüügas ehk verruca vulgaris (lad k) ehk warts (ingl k) on inimese papilloomiviiruse (Human papilloma virus – HPV) põhjustatud käsnjas, lillkapsataoline healoomuline nahakasvaja ehk papilloom ehk epitelioom. HPV põhjustab naha epidermise paksenemist infektsiooni nahasse tungimise piirkonnas, mis viib hüperkeratoosse tüüka tekkimiseni ja klonaalse tüügaste paljunemiseni naha basaalkihis.

HPV põhjustatud keratinotsüütide infektsioonid on inimeste hulgas üsna tavalised. Enamik meist kogeb selliseid infektsioone oma elu jooksul. Viirus on levinud 4–10%-l inimpopulatsioonist. Eesti kohta andmed puuduvad, aga näiteks Inglismaal on see 4–5% rahvastiku üldarvust.

Praegu eristatakse ligi 120 erineva genotüübiga HPV viirusetüve. HPV on enamike harilike tüügaste ja anogenitaalsete tüügaste põhjustaja. Genitaaltrakti tüükad kannavad tõsist ohtu naiste tervisele. Kirjanduse andmetel saab rohkem kui 70% seksuaalselt aktiivsetest naistest oma elu jooksul papilloomiviiruse.

Infektsiooni ilmingud on mitmekesised. Tavalisem ja kõige levinum HPV põhjustatud tüügas on harilik tüügas ehk soolatüügas ehk verruca vulgaris. Levinumad tüügaste erisused: jalataldade soolatüügas (verrucae plantares), myrmecia (suured sügavad kaevutaolised tüükad), jala- või käelaba tüügas (verruca palmoplantares), liitunud mosaiiktüükad, filiformsed tüükad (verruca filiformis), tüügas küüne all (verruca subunqualis), genitaalsed tüükad (venereal or condylomata acuminata), suu limaskesta tüügas (verruca oralis), lamedad soolatüükad noorukitel (verrucae planae juveniles) ja suu limaskesta ning hingamisteede papilloomid.

 Nakatumine

Viirust kantakse edasi puute- ja nahakontakti kaudu nakatunud inimeselt inimesele või nakatunud pindadelt. Levinumad nakatumise kohad on ujulad ja duširuumid, kus nahk on matsereeritud ning infektsioonidele vastuvõtlik. Tavaline on levimine ka läbi autoinokulatsiooni ehk olemasoleva infektsiooni levitamise kaudu (sügamine, kratsimine).

Soolatüükad on levinud nii naiste kui ka meeste seas, olenemata vanusest. Nakatuda võivad lapsed, täiskasvanud, vanurid. Enim on mõjutatud 12–16aastased (puberteediealised noored) ja nooremad eakad. Nakatumise hetkest kuni kliinilise kahjustuse tekkimiseni kuluv aeg on erinev: neli nädalat kuni kaheksa kuud. Suurem nakatumisrisk on neil inimestel, kellel on varem soolatüükainfektsioone esinenud.

Tavaliselt on viirus asümptomaatiline, seda võib leiduda täiesti tervel inimesel, kellel pole muid sümptomeid ega väljendunud tüükaid. Viiruse nahasse tungides tekivad kosmeetilised moonutused, põhjustades düskomforti. Generaliseerunud verruca võib negatiivset mõju avaldada nii inimese naha välimusele kui ka psüühikale. Nahale tekkinud moodustised ei ole ainult esteetiline probleem, vaid võivad mõjutada ka inimese elukvaliteeti, kuna moonutatud välimuse tõttu võib tekkida hirm ühiskonna negatiivse hinnangu ees.

Kuigi tüükad võivad nakatada ka täiesti tervet inimest, võib infektsioon anda märku tõsisemast süsteemsest terviseprobleemist ja immuunpuudulikkusest. Nakatumine sõltub inimese immuunsüsteemi tugevusest. Immuunsupressiooni korral võivad soolatüükad areneda laialdasteks külvideks. Nõrgenenud immuunsusega on näiteks HIV-patsiendid, organite transplantatsiooni patsiendid. Immuunsust nõrgendavad ka läbipõetud viirushaigused, stress ja depressioon.

Soolatüükaviirus pääseb organismi läbi kahjustatud naha. Teadaolevalt on nahk inimese suurim kaitseorgan. Kui selle funktsioon on häiritud, ei paku ta enam piisavalt kaitset. Naha kaitsefunktsioon saab häiritud erinevatel põhjustel: naha kuivuse või liiga sooja keskkonna tõttu. Nahk saab kahjustatud ka traumade, loomahammustuste, küünte närimise, raseerimise ja naha kratsimise tõttu. 

Diagnoosimine ja kliiniline pilt

Harilikud tüükad esindavad kõige levinumat kliinilist HPV põhjustatud nahakahjustust. Väljendusvormid varieeruvad: algul on tüügas siledapinnaline, nahapinnast veidi kõrgem paapul. Edasi kasvades muutub see pinnalt ebatasaseseks, hüperkeratootiliseks, moodustades ebakorrapäraseid käsnjaid moodustisi ja nooduleid. Läbimõõt võib olla alla 1 mm, aga ka üle 1 cm.

Tüükaid võib leiduda kogu kehal, näopiirkonnas ning genitaalidel. Soolatüükad võivad esineda suunurkades, ninasõõrmete servadel ja filiformsetena (niitjatena) silmalaugudel ja peanahal. Tavalisem soolatüügaste esinemine on siiski jala- või käelabadel. Jalatallal, pideva koormuse all on soolatüügas lame ja kasvab surve all sissepoole, põhjustades valulikkust.

Diagnoosi kinnitab harilikult kliiniline pilt. Kuna soolatüügas on väikeste kapillaarsete veresoontega läbi põimunud, siis aitab diagnoosi kinnitamiseks kaasa tüüka pinna terava instrumendiga kraapimine, mille tagajärjel tekib kerge veritsus. Histoloogiline uuring võib vajalikuks osutuda eriti ravimiresistentsete soolatüügaste puhul.

Tihti aetakse segamini soolatüügas ja konnasilm. Konnasilm on oma olemuselt jalalabal liigse pikaajalise pitsumise ja surve tagajärjel (põhjuseks jalalaba deformatsioonid, lamendunud tallavõlvid jne) tekkinud hüperkeratoosne surnud naharakkude kogum, mis ümbritsevale koele surudes põhjustab valu. Verruca vulgaris on läbipõimunud kapillaarivõrgustikuga ning see fakt on abiks soolatüüka eristamisel konnasilmast. Praktikas kasutatakse soolatüüka ja konnasilma eristamiseks kerget vajutamist ja näpistamist. Soolatüügas on valulik külgedelt näpistades, aga konnasilm peale vajutades.

Ravi

Praegu ei ole HPV ravitav. Tänapäevase raviga on kahjuks võimalik ainult elimineerida nahale tekkinud moodustisi. Ka selleks ei ole avastatud universaalseid meetodeid. Ei ole teada, et nakatumist oleks võimalik vältida.

Ravis kasutatakse nii mono- kui ka kombineeritud teraapiat. Ravivõimalused on erinevad, individuaalsed ja sõltuvad haiguse tõsidusest. Ravi eesmärk on soolatüüka koe hävitamine või tüüka irdumine. Raviskeem valitakse vastavalt tüügaste lokalisatsioonile, kahjustatud kollete suurusele ja patsiendi immuunstaatusele. Peremeesorganismi immuunsüsteemi tugevus võib mõjutada nii tüügaste eluiga kui ka ravitulemusi. Umbes 23%-l juhtudest on täheldatud infektsiooni iseeneslikku spontaanset regressiooni kahe kuu jooksul. 30–80%-l juhtudest toimub tervenemine kolme kuu kuni kahe aasta jooksul. See eripära ei võimalda hinnata ühtegi seni kasutusel olnud ravivõtet adekvaatselt, kuna ei ole teada, kas tervenemise põhjustas ravim või midagi muud. Harvadel juhtudel on täheldatud resistentsust traditsioonilistele ja uuenduslikele ravivõtetele.

Tüügaste raviks kasutatakse keratolüütilisi ravimeid, krüoteraapiat, teipimist, elektrokoagulatsiooni, elektrokauterisatsiooni, keemilist kauterisatsiooni, meditsiinilist diatermiat, laserravi, kirurgilisi meetodeid, tüvirakkude transplantatsiooni ja süsteemseid või lokaalseid medikamentooseid ravimeid.

Kasutusel olevad ravimid: salitsüülhape; salitsüülhappe- ja piimhappepreparaadid; glutaaraldehüüd; formaldehüüd; hõbenitraat; retinoidid, podofülliin, podofüllotoksiin, difenüültsüklopropenoon, bleomütsiin, interferoon, 5-fluorouratsiil, tsimetidiin, isotretinoiin, atsitretiin, levamisool, imikvimood, tsink jt.

 Ravi kodustes tingimustes

Ravimeetodi võiks patsient valida koos arsti, jalaraviõe või apteekriga. Kergemate juhtude puhul tasub alustada koduse raviga. Apteekides on käsimüügis mitmeid keratolüütilisi preparaate – vedelikke, geele, salve ja plaastreid. Valu leevendamiseks saab kasutada iseliimuvaid plaastreid, mis paigutatakse tüüka ümber U-kujuliselt.

Harilikult kasutatakse salitsüülhapet sisaldavaid preparaate järgmiselt: ravimit kantakse soolatüükale soovitatavalt iga päev. Selle järel vannitatakse kahjustatud piirkonda samuti iga päev. Jalavannivee temperatuurile eraldi nõudeid ei ole, pigem mitte kasutada liiga kuuma. Aeg 10–20 minutit. Vannitamise järel heledaks muutunud surnud kude eemaldatakse puhta liivapaberi, raspli või pimsskiviga hõõrudes. Kui sellise tegevusega on liigselt nahka kahjustatud, tuleks kahjustatud koha hooldamisel kasutada harilikke haavaravivõtteid. Eelmainitud lokaalset meetodit ei tohi kasutada näol ega genitaalpiirkonnas. Samuti ei tohiks seda kasutada diabeetikud. Kui kodune ravi pole kolme kuu jooksul tulemusi andnud, tuleks pöörduda arsti või õe vastuvõtule.

Koduse ravi puhul peaks patsient aru saama naha terviklikkuse ja niisutamise tähtsusest. Piltlikult võiks kuiva nahka ette kujutada järgmiselt. Kuivas nahas on silmaga lähedalt vaadates, aga ka mikroskoopiliselt vaadeldavad peened mikropraod, mille kaudu on  infektsioonidel võimalik pääseda organismi. Kujundlikult võiks sellist olukorda võrrelda ja ette kujutada, mõeldes loodusfotole kuivanud liivakõrbest. Pind on ebaühtlane ja seda läbivad erinevas suunas risti-rästi praod, mille kaudu väiksemad elusorganismid pääsevad pinna alla.

Sarnane olukord on tekkinud ka kuival nahal. Mikropraod on kahjustanud naha kaitsevõimet ning infektsioonid pääsevad läbi naha kaitsebarjääride. Naha funktsioon on samuti häiritud ajaliselt pika ekspositsiooni tõttu liigsele soojusele (umbne jalanõu). 

Milliseid ravivõtteid ei tohiks kodustes tingimustes kasutada?

Tihtipeale kasutatakse soolatüügaste ravis koduseid leevendusmeetodeid valesti. Üks ebaõige ravivõte on ümmarguse auguga plaastri paigutamine tüükale. Selline paigutus annab tüükale plaastri augu kuju, surudes pehmet kude plaastrist läbi ja valu kupeerimise ja leevenduse asemel tekitatakse suurem kahju.

Teine kodustes tingimustes tehtav viga on see, kui happega söövitatakse lisaks hüperkeratoossele kahjustatud piirkonnale ka tüügast ümbritsevat tervet nahka. Kuna happed on oma omadustelt söövitava toimega, võib nende kasutamine oodatud kasu asemel hoopis kahju teha. Tahtmatult tekitatakse kergem või raskem nahakahjustus haava või raskelt paraneva haavandi näol.

Õrnema nahaga inimestel, nagu väikelastel, vähenenud immuunsusega haigetel, diabeetikutel ja eakatel peab koduste ravivõtete kasutamisel eriti ettevaatlik olema. Ravi ajal on oluline kasutada tüüka ümber survet jaotavaid padjandiplaastreid või vildist U-kujulisi poolrõngaid. Ümmarguse kujuga auguga plaastri saab lõigata pooleks ning tekib kaks U-kujulist plaastrit.

 Kokkuvõte

Väljendunud soolatüügas allub raskesti ravile. Kui koduste ravivõtetega pole kolme kuu jooksul leevendust saadud, tuleks pöörduda arsti või jalaraviõe poole. Nii õendustegevuse kui ka ravi planeerimisel ei tohi unustada, et moodustised nahal ei ole ainult esteetiline probleem, vaid need võivad negatiivselt mõjutada ka inimese psüühikat ning märku anda tõsisemast süsteemsest terviseprobleemist ja vähenenud immuunsusest. Lõplik paranemine võib olla aeganõudev, mõningatel juhtudel tulemuseta. Kui probleemile reageerimine ja teostatavad ravivõtted ei anna tulemust, peaks olulisel kohal olema lihtsalt jälgimine ja rahustamine.

Kasutatud kirjandus:

  1. Hannuksela M, Reunala T, Karvonen J, Suhonen R. Nahahaigused. Tallinn: Medicina; 2010.
  2. Jablonski NG. Skin: a natural history. Berkeley and Los Angeles, California: University of California Press; 2006.
  3. Karamanou M, Agapitos E, Kousoulis A, Androutsos G. From the humble wart to HPV: a fascinating story throughout centuries. Oncology Reviews 2010;4(3):133–135.
  4. Lipke MM. An Armamentarium of Wart Treatment. Clinical Medicine & Research 2006;4(4):273–293.
  5. Liukkonen I, Saarikoski R. Terved jalad. Tallinn: Medicina; 2008.
  6. McLafferty E, Hendry C, Farley A. The integumentary system: anatomy, physiology and function of skin. Nursing Standard 2012;27(3):35–42.
  7. Mustajoki M, Maanselkä S, Alila A, Hyvarinen S, Huutunen R, Rasimus M. Õe käsiraamat. Tallinn: Medicina; 2009.
  8. Paul HK, Akhtar N, Zakaria ASM, Biswas SK. Generalized Verruca Vulgaris: A Case Report. Dhaka Community Med. Coll. Journal 2017;6(1):29–32.

Loe veel

2018-05-30T06:13:38+00:00